Pille Mäerand

03.12.2014

Metsanduslikust kirjaoskusest pani mõtlema seik, kui Tallinna Tehnikaülikooli õppejõust klient oma kava projektiga tutvudes juhtis tähelepanu elementaarse reegli vastu eksimisele – ühe tabeli päises puudus näitaja nimetuse juures mõõtühik, millises arvandmed esitatud on. Piinlikkust tundes sai kogu kava korralikult üle vaadatud, et sellist märkust ei oleks põhjust enam kunagi kuulda.

Metsakorraldajad koostavad metsamajanduskava, Metsaregister annab võimaluse interneti vahendusel tutvuda kinnistute metsaandmetega. Kuidas on aga kirja pandud andmed metsa kohta? Lööd sa lahti kava või Metsaregistri, vastu vaatab peamiselt  ühe- või kahetähelistest lühenditest, üksikutest sõnadest  ja numbritest koosnev info, sageli ei ole mõõtühikutest juttu. Nii metsamajandamise kavas, kui Metsaregistri lühivariandis kasutatakse puuliigi lühendeid.

Kasvukohatüübi-lühendid on muutunud arvutite ajastul kahetähelisteks.  Numbrite puhul ei teki metsameestel küsimust, milliste mõõtühikutega on tegemist– metsandusspetsialistidele on see elementaarne metsanduslik kirjaoskus. Teame mõisteid ja seoseid, mis on lühendite ja numbrite taga. Tunneme piisavalt hästi metsandust reguleerivaid seadusandlikke akte, mille tõttu need numbrid ja lühendid just sellistena kirja saavad.

Metsandusliku kirjaoskusena pean silmas oskust metsas nähtut selliselt kirja panna ja oskust  seda kirjapandut nii lugeda, et  lugeja tajuks kirjeldatavat metsa üsna samasugusena kui selle kirjapanija. Ma võrdleks seda muusikuid ühendava noodikirjaga, mida ühtemoodi kasutavad kõik muusikud. Mida parem lugemisoskus, seda täpsemini heliseb noodist lugeja peas kirjapandud viis. Kuid sugugi kõik, kes noodist laulda mõistavad, ei oska lugusid kirja panna. Samamoodi, nagu ei valda noodikirja võhik muusikas,  ei oska ka metsamajandamise kava lugeda ja sellest üheselt aru saada  metsandusest kaugel seisev isik.

Nende jaoks lisatakse metsamajanduskavale lühendeid ja mõisteid selgitavaid materjale.

Tänapäeva noorematel inimestel puudub aga sageli lugemisharjumus, süveneda-tahtmine ja  nii ei leitagi ei metsakavast, ega  –registrist mõnikord otsitavat infot üles.

On vaja tõlke, kes paneksid selle lühendite ja numbrite jada võhikust metsaomaniku jaoks mõistetavasse keelde. Sageli on tõlgiks metsakorraldaja, aga tihti pöördutakse metsakonsulendi poole. Kurvemaks läheb lugu,  kui „tõlgiks“ saab raiefirma esindaja, kelle metsanduslik kirjaoskus on puudulik, või kes kasutab ära metsaomaniku puudulikku kirjaoskust.

Sellega seoses tekib järgmine mõte: Kuidas on võimalik, et ei tule välja!

Peaaegu kõik metsakorraldusettevõtted on puutunud kokku klientidega, kes tulevad murega, et raiefirma, kellega raie tegemise osas juba peaaegu kokkuleppele jõutud, ütleb, et nii palju ei tule välja. Enamasti tullakse metsakorraldaja juurest õigust nõudma.

Kui pärast raiet selgub, et ei tulnud välja – on asi lihtsam. Mõnikord on mindud kände üle kluppima, aga kohale jõudes selgub, et seda polegi vaja teha, sest raiutud ala piiride ülemõõtmise järel on selge, et osa eraldisest on raiumata.

Teinekord leitakse puudujääv osa kasvamast seemne- ja säilikpuudena, mille kogus langil väga suureks jäetud. On aga ka raiemehi, kes raiuvad vaid kallimaid sortimente andvad puud ja niinimetatud „rämpsu“ ja haiged puud püsti jätavad. Mõnel raiesmikul on tegu ilmse raiskamisega, kui jäätmetena maha jäetud  ladvad  on otsa läbimõõduga lausa 14 cm.  Ilmselt sõltub palju raiuja „käekirjast“.

Hiljutine näide on raiefirmast, kes lausa teadlikult võhikust metsaomanikul „naha üle kõrvade tõmbab“.  Telliti kava, taksaator nägi eemaldatud alusmetsa järgi, et plaanitakse raiet. Nii oligi – eelmise- 10 aastat tagasi tehtud kava  järgi oli raiele kavandatud kuusepuistu hektaritagavaraga 219 tm. Raieõigus võõrandati firmale, kelle esindaja metsas käimise järel väitnud, et sellist mahtu sealt metsast küll ei tule, kavas tagavara vale ja  puistu tugevasti kahjustatud. Mis omanikul üle jäi –  tehing  sõlmitigi – ikkagi ju spetsialisti hinnang. Nüüd aga värskelt inventeeritud andmetel on kasvava metsa hektaritagavara 253 tm. Et eraldise pindala ligi 2 ha, siis raiefirmal enam kui 70 tihumeetrit kasvavat metsa nagu maast leitud.

Kus on põhjus, et raiujad ei oska või ei taha vahet teha kasvava metsa tagavaral ja raiel saadavate sortimentide tagavaral. Miks arvatakse, et metsateatisele kirja pandud hinnanguline raiutav maht peab olema sortimentide maht, kui see on võetud metsakavast kui raiutava kasvava metsa maht. Kas metsakorraldajad ja metsaraiujad kasutavad erinevat „keelt“, või on toodud näite taga olevad raiefirma mehed metsanduslikult kirjaoskamatud?

Loomulikult on juhuseid, kus metsakorraldaja on eksinud metsa tagavara hindamisel. Silmamõõdulisel inventeerimisel on lubatud tagavara määramise viga üsna suur – 20%. Suuremate metsaraiefirmade esindajate sõnul jääb enamasti tagavara erinevus 10% ringi siia- või sinnapoole, ja sellega nad on ka arvestanud. Nüüd meenub, et ma ei ole kunagi küsinud, kas seda erinevust arvestatakse kasvava metsa ja saadud sortimentide erinevusena, või nende poolt inventeerimis­andmete põhjal tehtud  hinnangulise prognoosi ja tegelikult saadud sortimentide koguse erinevusena.

Hiljuti arutles üks metsa omava suure firma esindaja, kes tellib raied teenustööna, et imelikul kombel ei ole kunagi ükski raiefirma kurtnud, et langilt rohkem välja tuleb. Samas on aga Keskkonnaagen­tuuri sõnum metsaregistrisse esitatud andmete auditeerimisel pigem selline, et taksaatorid on puistute  rinnaspindala määramisel enamasti tagasihoidlikud.

Kuidas kaitsta metsataksaatori mainet, kui igal nõustajal või metsaülestöötaja esindajal on võimalik palja pealevaatamisega (rõhutan – ilma mingite mõõtmisandmeteta, andmetöötluseta) metsaomanikule väita, et metsainventeerija on puusse pannud, et ei tule nii palju välja.

Siit tuleb kohe järgmine mõte:  Metsakorraldaja –  akadeemik või jooksupoiss? 

Mäletan oma esimesi tööaastaid Eesti Metsakorralduskeskuses. Värskelt EPA lõpetanuna ei olnud tunnet, et tean ja oskan kõike. Toonane spetsialistide kaader oli aukartustäratav, lisaks teaduskraadile oli mitu meest, kelle kohta öeldi – et nad on lõpetanud kõrgkooli cum laude. Neid Cum laudesid tuli sinna aina juurde. Võis aru saada, et tegemist oli helgete peadega. Arutleti väga spetsiifiliste küsimuste üle. Analüüsiti konkreetsetes puistutes kahe metsakorralduse vahelisel perioodil toimunud protsesse. Igal aastal enne välitöö perioodi taksaatorite poolt rajatud proovitükkide andmete töötlemine, või olemasolevate proovitükkide taasmõõdistamine, mudelpuude mõõtmised ja analüüs õpetasid nägema seoseid.

Metsakorraldaja – varem kasutati nimetust  „taksaator“, käis ringi lahtiste silmadega – märkas kõike, mis metsas toimunud, tehtud või tegemata. Metsamajandite töötajate ja kolhooside –sovhooside metsaülemate jaoks olid metsakorraldajad autoriteedid.  Suhtumine neisse, eriti aga peainseneri ja salgaülematesse oli nagu suhtumine akadeemikutesse.  Kevadistel treeningtakseerimistel  kaasas olnud Põllumajanduse Akadeemia õppejõud ja Metsamajandusministeeriumi  pikaajalised spetsialistid olid võrdväärsed vaidluspartnerid.

Nüüd juba kõrgemalt poolt metsakorraldajat hästi ei usaldata. Metsakorraldaja kutse­tunnistuse saamiseks tehtud teooriaeksami ja katsetöö läbimine peaks andma teavet kutsealastest oskustest. Metsaregistrisse kantavate andmete kontrollimine on pigem registri seisukohast oluline – et saaks öelda – Metsaregistris on kontrollitud andmed. Hiljaaegu on aga juba teistkordselt tuure võtnud kuuldused, et metsakorral­daja toogu metsast ainult mõõtmisandmed  välja – küll muude instantside spetsialistid neist andmetest siis metsakavad toodavad.  Ärgu taksaator ise mõelgu – isegi parem oleks, kui ei mõtleks ega analüüsiks.  Metsakorraldajana mina sellise rolliga ei lepiks!

Olen seisukohal, et kui metsaomanik tellib metsainventeerimise ja metsakava, siis metsakorraldus­ettevõte peab selle koostama ja tellijale üle andma sellisena, et ei oleks vaja enam metsaomanikku jooksutada muude instantside vahet.

Praegu annavad metsakorraldajad kaudselt tööd päris suurele hulgale inimestele – alates Keskkonnaagentuuri spetsialistidest, kes nende poolt kogutud andmeid enne metsaregistrisse kandmist kontrollivad, konsulentidele, kes neile andmetele toetudes metsaomanikku nõustavad, või aitavad koostada metsainventeerimise ja metsamajan­damise kava koostamise kompenseerimise taotlusi.  Kahju oleks, kui veel mingi hulk ametnikke nende arvel tööd saaks metsakavade koostamisega  ja samas metsa­korral­daja degradeeritaks vaid jooksupoisi staatusesse, kelle asi on vaid metsast numbrid välja tuua.

Metsainventeerimise eesmärk ei saa olla see, et inventeerimisandmed saaksid Metsaregistrisse kantud.

Metsainventeerimist tehakse mitmel põhjusel.

  • Majandustegevuse kavandamiseks (Metsaregistrisse kandmisega)
    • Lühemaks ajaperioodiks
    • Pikemaks ajaperioodiks
  • Ostu- või müügiotsuste tegemiseks
    • Hinnaotsuse langetamiseks
    • Turuväärtuse hindamiseks
    • Kinnistu jagamiseks omanike vahel
    • Võimalikule ostjale esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks
  • Bioloogilise vara arvelevõtmiseks (Metsaregistrisse kandmisega)
  • Raiejärgse seisu fikseerimiseks

Kava koostamisel peaks lisaks metsas mõõdetud numbrilistele näitajatele arvestama ka konkreetses metsaosas avanevat visuaalset pilti, mida numbrites väljendada ei saa, kuid mida teab tõesti ainult metsas käinud inimene, mitte see, kes laua taga taksaatoriga sidet omamata kava koostab.

Siit edasi läheb  mõte andmete töötlemise ja esitamisega seonduvate teemade juurde.

Iga päev tunnetame järjest enam,  et oleme matemaatikute meelevallas.

Metsamajandamise kavas andmete esitamine läheb järjest tehnilisemaks. Arvutatavaid suurusi on mitmeid, nüüd lisandunud kaalutud keskmine vanus ja kaalutud keskmine raievanus on kergitanud üles mitmeid küsimusi, mis tulevad kindlasti lahendada metsakorraldajal endal. Näiteks keskmise kaalutud vanuse ja raievanuse arvutamisel saadakse reeglina tulemus komakohtadega, need ümardatakse täisarvuni.

Raievõimaluse loomine

Mis teha, kui kaalutud vanused ümardamise tulemusel tekitavad ootamatuid situatsioone. Korrigeerida!

Metsakorraldus on läinud seda teed, et kirjeldatakse uskumatult suure täpsusega näitajaid, millel on sellest täpsusest kordades suurem lubatud eksimise piir. Oleme filigraanseteks läinud kõigi näitajate kirjapanemiste- ja arvutustega.

Takseerandmete täpsus

Kui juba filigraansus, siis olgu igal pool: Näiteks ei ole reglementeeritud, kuidas teha ar­vu­­tusi siis, kui puistus on peapuuliigiks olevat liiki kirjeldatud kahe või enama koosseisuelemendina.

Segadused peapuuliigiga

Kavandatav üleminek pindala määramisel 0,01 ha täpsusele peaks endaga kaasa tooma tagavara hindamise dm3 täpsusega – eriti selles osas, mis puudutab koostispuuliikide tagavara eraldistel.

Pindala täpsus

Sellise suure filigraansuse juures ei tohiks boniteeti jätta ilma komakohtadeta ja sellest tulenevalt võiks siis ka küpsusvanuse muutumine boniteediti  olla mitte robustse  10-aastase  hüppega, vaid  aastaste intervallidega. Kasvuruumi veel on!

Kava koostamine ilma väga täpselt häälestamata tarkvarata ei tule kõne allagi, iga metsakorraldamise juhendist tulenev või metsaregistriga seonduv muudatus annab  tööd  programmeerijaile.

Andmete esitamine Metsaregistrisse ja sealt tagasi on igapäevane asi. Kahjuks ei lähe Metsaregistrisse kõik andmed päris nii, nagu nad metsakorraldaja poolt kirja on pandud, osa andmeid ühildatakse, või ei kuulu registrisse kandmisele – näiteks oluline on eristada ranna ja kaldakaitse piiranguala nendel lubatud erinevate majandamisvõtete tõttu.

Ettevõtted kes peavad oma andmebaasi, kuhu viiakse jooksvalt sisse muudatused tehtud tööde kohta, pärivad andmed oma metsa kohta Metsaregistrist. Eraldiste osalise raiumise järel moodustatakse uusi eraldisi. Pindalad võetakse nüüd plaanilt – ja mis selgub: kahe osaeraldise pindala kokku on hoopis suurem kui oli algne eraldis. Mis siis juhtunud on? Kuna metsaregistrisse ei kanta eraldist läbivate jooneraldiste – teede, kraavide, trasside, elektriliinide  alla jäävat pindala  ja eraldise metsamaa pindala on näidatud vaid arvandmete poolel, siis usinalt kaardi poolt kasutaja saab täiesti eksitavad andmed. Ja hektaritagavarade läbikorrutamine kaardilt saadud eraldiste pindaladega on kasulik tehe, eriti siis, kui soovitakse omi suuri metsamaade pakette müüa.

Siit läheb mõte edasi metsakava andmete tõlgendamise võimalustele.

Suurmetsaomanikud  hoiavad oma andmeid baasides, kus teevad jooksvaid muudatusi ja päringuid, omades nii pidevat ülevaadet oma metsaressursist. Kasutatakse erinevaid tarkvarasid ja erineva põhjalikkusega, aga silma torkab, et tahetakse oma andmeid  aruannetes näidata jooksva juurdekasvu võrra suurendatuna. Väga raske on finantsistidele selgeks teha, et ei saa kvartali kaupa juurdekasvu võrra ilusamat pilti näidata, sest mets kasvab vaid vegetatsiooniperioodil.  Looduslikust väljalangemisest, ei ole mõtet üldse rääkida.  Kas peaksime metsakavas hakkama välja tooma ka aastase keskmise loodusliku väljalangemise suurust?

Teine võimalus oma metsa paremas valguses näidata, on lastes seda kirjeldada enamust näitajaid lubatud vea piires üle hinnates.

Siit läheb mõte taksaatori ja metsaomaniku koostööle.

Enamasti metsakorraldaja hindabki metsa objektiivselt– vähemalt enda arvates, aga kliendil võivad mõnikord olla juba enne töö tellimist kindlad soovid ja metsakorraldajalt oodatakse vaid, et too need soovid täide viia laseks. On inimesi, kes tõrguvad töö eest tasumast, kui nende ootused kavas metsa tegeliku seisundi tõttu ei täitu. Ühe või kahe tööga rahulolematuse tõttu arve maksmisest keeldujaga võib kuidagi leppida, aga kui tegemist on püsikliendiga, kelle tellitavad mahud on nii suured, et sellest sõltub taksaatori või firma käekäik…?  Igaüks saab aru, et kliente peab hoidma.

Metsainventeerimine ei ole tulus töö, ka mitte lihtne. Seda saab teha vaid siis, kui on tellimusi. Kui tellimusi parasjagu  pole, tuleb elada kaasa kulul, või siduda end muude ajutiste projektidega, mis naha toore hoiavad. Lõpuks peab jälgima, et nendest ajutistest asjadest põhitöö ei saaks.

Millest siis sõltub tellimiste olemasolu või nende puudumine?

  • Metsa raiumise soovist
  • Metsamaterjali kokkuostuhindadest
  • Metsainventeerimise ja metsamajandamise kava koostamise kompensatsiooni saamise võimalusest ja selle määrast
  • Muu kompensatsiooni saamise eeltingimuseks on metsakava olemasolu
  • Kiirest vajadusest müüa või osta metsakinnistut
  • Talveperioodi lähenemisest
  • Eelmise metsakava aegumine – kehtib üksikute, eriti seadusekuulekate kodanike puhul

Varasematel aegadel jagunes metsakorralduse töö traditsiooniliselt ligi pool aastat kestvaks välitööperioodiks ja pea sama pikaks, või pisut lühemaks talviseks kameraalperioodiks. Nüüd ei ole vahet enam suvel  ja talvel.

Keskkonna-agentuuri viimane info 2014. aastal Metsaregistrisse kantud inventeerimisandmete mahtudest näitas, et viljakaim aeg on talv.

Inventeerimisandmete metsaregistrisse kandmine

Suurimad tellimused on perioodiks, kui valget aega on kõige vähem ja sellega kaasnevad muud pimedusest, pakasest, sademetest ja teistest ilmastikunähtustest põhjustatud ebamugavused.

Tellimuste jaotumine

Metsakorraldajatel on  pikaaegne tähelepanek, et tellijad ärkavad reeglina septembri teises pooles, kui puhkused on läbi,  lapsed kooli saadetud, saak koristatud, siis hakatakse mõtlema talviste tööde peale. Isegi asutused hakkavad peale töötajate suvepuhkuselt naasmist välja kuulutama riigihankeid suurematele ja väiksematele mahtudele.  Sügisel aktiviseerub Maa-ameti oksjonite korraldamine

Vaid suuremad metsafirmad on läinud seda teed, et esitavad oma tellimisnimekirjad aasta alguses ja kui on tegu suurema mahu või mitme ühes piirkonnas asuva kinnis­tu­ga, saame pakkuda soodsamat hinda, sest selliste tellimuste täitmisel väheneb oluliselt sõidukulu. Tänu suurklientidele on võimalik töid nii hajutada, et ka suvel veidi tegevust on, kuigi reeglina on tellimuse täitmise kiirus üks tähtsaim kliendipoolne tingimus ja andmete metsaregistrisse kandmiseks kuluv aeg teeb paljusid neist üsna kärsituks.

Kärsitute klientide pealt läheb mõte klientidele üldisemalt.

Kliente on erinevaid.

Kliendi ootused metsakorraldajale

On selliseid, kes usaldavad metsakorraldajat kui spetsialisti ja tahavad kätte saada vaid lõpp-produkti ja neid, kes tahavad igal metsakorraldaja sammul silma peal hoida.

Alati ei mõisteta, et  metsakorraldajal on vaja päeva jooksul käia mitmel objektil ja temagi tahaks päeva lõpuks koju jõuda.

Mitmed metsaomanikud on avaldanud soovi taksaatoriga koos oma metsas käia, kuid enamasti on küsimus selles, et nad ei tea ise oma maatükkide piire ja vajavad abi nende tuvastamisel.  Kuid ei töö käigus nõustamine, koolitamine ega piirikivide otsimine kuulu taksaatori tööde hulka. Seda ei ole hinna sisse arvestatud.

Õiget metsanduslikku nõu saab metsakorraldaja omanikule anda alles siis, kui metsast üle­vaade olemas. Metsa­omanikul on sageli raske aru saada, et metsa­korraldajal on keeruline teha kellaajalisi kokkuleppeid pikalt ette, kuna metsaminemine sõltub suuresti ilmast. Samuti, kui tegemist on väikeste objektidega ja  päeva jooksul tuleb käia 2-3 objektil, siis ei ole võimalik tunni täpsusega ette planeerida eelmisel maatükil töö lõpetamise ja uuele sõidu aega.

Metsakorraldaja ootused kliendile

Aga on ka hoolivaid metsaomanikke, kes on taksaatori tööd lihtsamaks teinud: kellel kinnistu piirid  tähistatud, talvel tee kinnistuni lumest lahti hoitud, antud teavet purretest ja truupidest ja lõpuks on ka neid, kes metsast tulnud külmunud  ja väsinud taksaatorile sooja teed on pakkunud.  Neile aitäh!

Kui tellija on usaldavalt ja sõbralikult meelestatud, on ka taksaator valmis rohkem oma aega pühendama. Üks taksaator aitas vanaperenaisel lausa pliidipuud  ära lõhkuda.

Reklaami mõju

Reklaamist  rääkides peab ütlema, et parim reklaam on nn. “džungli trummid“ – see, kui taksaatori kuulsus levib naabrite hulgas ühelt naabrilt teisele.  Tülikas on küll iga kuu paari tagant samasse külla tagasi minna mõnda väikest tükki inventeerima, aga teisest küljest on meeldiv, kui Sind ja Sinu tööd on kõnelemis-  ja soovitamisväärseks hinnatud.

Lõpuks räägiks töövahenditest. Küll mitte elektroonikast ja metallist, mida taksaator metsa minnes täis riputatud on, vaid interneti kaudu kasutatavatest andmebaasidest ja registritest.

Tõsist kasutamist leiavad kolm suurt vaala,  mille peale metsakorraldaja töö tugineb:  e-kinnistusraamat, Maa-ameti  maainfo geoportaal  ja Metsaregister.  Tänapäeval enam õieti ühetagi neist ei saa. Kõigi nende kaudu on kättesaadav oluline info, kuid paari sõnaga mainin kitsaskohti, mis mõnikord paneb küsima, kas need andmekogud on meie sõbrad või vaenlased.

E-kinnistusraamat annab ülevaate kinnistute komplekssusest. Segadust tekitab aga mõne aasta eest käivitunud uuendus nimetusega „lähiaadress“. Metsaregistrisse nõutakse kinnistu nime, aga kinnistusraamatus seda ühikut enam järjekindlalt ei kasutata. Mõni aasta tagasi püüdsin selgust saada kinnistusraamatu pidajailt, aga vastus hämmastas mind tõeliselt. Ametnik ütles, et see, mis kinnistu nime lahtrisse kantud, see ei tähenda midagi – seda ei kasuta enam keegi.  Ilmselt siis rudiment. Õige ja oluline on ikka katastriüksuse lähiaadress. Kinnistu nime  peal ei tööta isegi otsing, kus küsitakse kinnistu nime. 9,Otsingus veel teinegi „näpukas“: Kui valida kinnistu nimi ja kinnistuspiirkond, siis annab päring välja kõikide kinnistuspiirkondade samanimelised maaüksused, mida levinumate nimede puhul võib olla isegi 10 lehekülge. Muidu ütlemata hea andmebaas, aga seal esitatav info on mõnikord raskesti ülevõetav, kui erinevad kinnistu nimi ja maatükkide lähiaadressid.

Igal juhul minule mõjub õõvastavalt sõna „lähiaadress“, mida on raske seostada sõnaga „nimi“ – mõeldagu selle all siis katastriüksuse või kinnistu nime. Metsaregistri andmeformaat nõuab aga endiselt jäigalt kinnistu nime.

Järgmine oluline infoallikas metsakorraldajale on Maa-ameti maainfo geoportaal.  See on koht, kust võiks saada kõige õigemad kinnistu piirid. Maa-ameti kodulehel on aga esikohal oluline teave: Kaardirakenduste kaudu esitatav andmestik on informatiivne, mitte ametlik. Tekib küsimus, milline on siis ametlik teave? Kust sellist saab?

Aeg-ajalt kohtame kinnistuid, kus  kinnistu ringpiires olev pindala osutub suuremaks või väiksemaks, kui katastriandmetes kirjas. Kui kogu maaüksus ei ole metsamaa, ei pruugi see vahe väljagi paista, aga kui midagi muud peale metsa ei olegi, on kummaline kirja panna, et kinnistu pindala on 10 ha, aga metsamaa pindala kokku 12 ha või siis 8 ha. Suurema pindala korral on võimalik omanikku lohutada, et Sul tegelikult ju metsa rohkem, mis sa nurised! Kui aga metsa on vähem, siis ilmselt on süüdi metsakorraldaja, kes osa metsa kõrvale toimetanud! Kes siis veel?

Eesti vabariiki on juba kestnud pea ligi veerand sajandit, aga maaomandi kohta  ametlikku infot, mida julgelt õigeks lugeda tohib, ikka veel ei ole.

Muidugi on Maa-ameti  avalikus infos väga palju sellist, milleta metsakorraldaja toime ei tule ja mille puhul kinnistu piiri täpsus rolli ei mängi. Selle eest peab Maa-ametile suure kiituse ütlema, et nende avaliku infosüsteemi areng ja paremaks muutumine on lausa igapäevaselt tajutav. Jõuaks kinnistu piirid ka järele!

Kolmas Vaal on Metsaregister, milles metsakorraldajate panus ka sees.

Metsaregister on neist kolmest noorim ja ilmselt selle tõttu peaks lugema probleem­seid kohti – kasvuraskusteks. Kuna aga kuuldused uue registri loomisest on juba tükk aega tagasi levima hakanud, siis ehk polegi liiga hilja mõnele praegu kasutatavas registris esinevale kitsaskohale osutada.

Kohe registri loomise ajal  esitasin kirjalikult ettepaneku otsingusüsteemi pisut kohendada.

Avalikus infos olev osa on korda tehtud, aga e-kava osas on veel vajakajäämisi. Nimelt on analoogselt e-kinnistusraamatule kinnistut nime järgi otsides päringu tulemus mahukam, kui vaja Näiteks otsides ARU kinnistut ja lisades maakonna (valla nimede järgi otsimisega on teatavasti tänapäeval valdade liitmise tõttu veidi raskusi), siis tulevad lisaks kõigile Arudele välja kõik ülejäänud kinnistud, mille nimes esineb tähekombinatsioon „aru“  – seega ka kõik kinnistud Karust – Parunini, rääkimata Arumännikutest Männikuarudeni.

Järgmine murekoht on metsateatised. Metsaregistri avalikus infos tunduvad nähtavad olevat vaid hetkel kehtivad metsateatised. Millegipärast aga mitte kõik. Viimasel ajal on mitmel juhul omanikud tulnud, kinnitatud teatised näpus, aga Metsaregistris need kõik ei kajastu. Kui ikka mingit infot kajastatakse, siis peaks saama sinna kõik – ka nende kinnistute kohta, mis Lahemaal. Lisaks võiks kasvõi linnukese lisamisega ka metsakorraldajail olla näha vanemaid metsateatisi, et esitada täpsemat infot raieaegade kohta ka metsakavas.

No ja lõpuks siis andmetest endist. Taksaator tunneb üsna tihti huvi kõrvaloleva kin­nistu sarnase väljanägemisega metsaosa andmete vastu, et saada tuge oma kirjeldamise õigsusele. Kui aga naabriks juhtub olema RMK mets, siis kuidas suhtuda kirjeldusse – 40 aastane puistu – inventeerimise aeg 1999 ja registrisse kandmise aeg 2014. Nii takseeritud vanus, kui jooksev vanus on mõlemad hetke seisuga 40 aastat. (WR339 er 14), või siis 1999 aasta takseerimis-kuupäevaga puistu, millel registrisse kandmise aja kohal on tekst – kehtestamata, vanusena aga kirjas 104 aastat, ning jooksva vanusena 110 aastat? Ma saan aru, et Metsaregister on pandud näitama jooksvat vanust, aga millega see jooksev vanus antud näidete puhul seotud on? (WR328 er1). Seoses jooks­va vanuse näitamisega oleme tähele pannud, et jooksvat vanust arvutatakse ka surnud metsa rindele ja põõsa- ehk alusmetsa rindele, millele vanuse näitamist metsakorral­dajatelt ei ole kunagi nõutud. Seega algabki põõsarinde vanuse lugemine registrisse kandmise kuupäevast.

Oleme tõesti matemaatikute meelevallas!!!

Erametsakorraldajatele ei tundu õiglane olevat see, et andmete Metsaregistrisse esita­misele  ja seal olevate andmete avalikule esitamisele kehtivad RMK-le ja ülejäänud metsakorraldusettevõtetele erinevad reeglid, kuigi Metsaregistri põhimääruses sellise erinevuse lubatavusest juttu ei ole. Vaatamata sellele, et RMK seisab poliitikutele ja reeglite tegijatele lähemal, tema hääl on kõvem ja seal on palgal inimesed, kes võitle­vad selle eest, et RMK ei peaks ülejäänutele kehtestatud reeglitele alluma, ei ole see demokraatlikule ühiskonnale sobilik.

Tänan kuulamast mu mõttenoppeid!